Vangla jäi mällu ja neerudesse (на эстонском языке)

Raamatus on Paul Ariste mälestuste kõrval rohkesti fotosid, millel on Aristet näha erinevates olukordades ja vanuses

Paul Ariste oli soome-ugri keeli uurivate teadlaste mitme põlvkonna vaimne tuletorn, alati reibas ja rõõmus. Kuid oma pikas elus nägi ta ka näguripäevi, millest rääkimisel oli ta väga napisõnaline.

Aprilli viimasel päeval Greifi trükikojas valminud mälestusteraamatus paotab Ariste stalinlike ülekuulamistubade ja vangikongide uksi ning hilisemat põlu all olemist.

«Olin kaotanud verd. Sellepärast olin nõrk. Kui mind nuutidega peksti, sai parempoolne neer vigastada. See valutas kaua hiljemgi. Olid vist viga saanud ka lihased ja närvid, sest parem jalg oli kange,» kirjutab ta aastat 1945 meenutades.

Vapustav peatükk

Paul Ariste keskuse, ametlikumalt Tartu Ülikooli juures tegutseva Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse juhataja Tõnu Seilenthal on üks väheseid, kes on kohati kibedad mälestused raamatuna läbi lugenud. Peatükki «Vangina» peab ta üsna vapustavaks.

Raamatu lugejaskonnas kujutab ta ette kõiki Ariste õpilasi, kes tahavad teada suurmehest midagi uut.

«Mälestused annavad temast natuke teise pildi,» ütles ta. «Aga mis mind üllatas – 1940. aastate lõpu ja 1950. aastate kohta ei räägi ta peaaegu üldse endast kui ülikooli õppejõust, mida mina olen tema tegevuses pidanud kõige tähtsamaks. Ta ei räägi oma õpilastest ega selleaegsetest aspirantidest.»

Raamatu saateks on Ariste kirjutanud, et hakkas mälestusi üles tähendama jõulupäeval 1978 haiglas infarktist toibunult.

Viimased read on ta kirja pannud mõni päev enne jõule 1984. Sel ajavahemikul on ta mälus heitnud pilke alates aastast 1905 kuni 1950. aastate keskpaigani.

Ariste mälestused trükiks ette valmistanud ajakirja Akadeemia toimetaja Mart Orav on lisanud tekstile rohkesti fotosid. Mõnigi neist on tehtud enne mälestuste kirjapanija sündi ning mõnigi pärineb 1960., 1970. ja 1980. aastatest.

Ariste mälestuskladesid nägi Orav juba oma üliõpilasaja lõpul.

Nimelt õppis ta eesti filoloogiat soome-ugri keelte harus 1976–1982 ning talle oli tudengina teada Ariste kabineti raamaturiiulite aluste kappide sisu – toona nimetati seda keelatud kirjanduseks.

Usaldatav üliõpilane

«Vahel ta näitas sealt midagi ja jutustas juurde mitmesuguseid lugusid aegadest ja inimestest,» märkis Orav. «Tahan sellega öelda seda, et usalduslikul suhtlemisel omavahel oli Ariste ka siis avameelne minevikust kõneldes. Rääkis oma enesetapukatsest vanglas ka.»

Seetõttu mälestuste käsikirja raamatuks kujundamine Oravale suuri üllatusi ei pakkunud.

«Kuid mõjus on nende koosesitus ja just Aristele omases keelekasutuses ja tegelikult ka suhtumises ümbritsevasse,» lisas toimetaja. «Ja ka selles, kuidas ta isik miskites olukordades avaneb ja kuidas ta teisal omaenese sisemistest, teda vaevavatest asjadest poole lausega üle läheb, seda siiski markeerides.»

Sisu ja esituse koosmõjus joonistub toimetaja meelest üsna hästi välja Ariste kui elav inimene, nii nagu Orav teda tundis.

Väga eriline raamat

Paul Ariste «Mälestusi» andis välja Eesti Kirjanduse Selts. Selts esitleb raamatut juunis, poodidesse lubas seltsi teadussekretär Marja Unt saata osa tiraažist lähinädalatel.

«Kindlasti saab seda osta festivali Prima Vista raamatulaadal Utlib Market ülikooli raamatukogu ees Eesti Kirjanduse Seltsi letis,» ütles ta.

Marja Unt nimetas värsket üllitist väga eriliseks raamatuks, sest selle ilmumist on ette valmistatud ja samuti oodatud pikka aega.

Paul Ariste

• Sündis 3. veebruaril 1905 Tartumaal Võtikvere vallas Rääbisel sepa pojana.

• Õppis Tartu ülikoolis 1925–1930 eesti keelt, soome-ugri keeli, rahvaluulet ja germaani keeli.

• Magistrikraad 1931, doktorikraad 1939.

• Üliõpilasseltsi Veljesto liige.

• Töötas 1933–1990 Tartu ülikoolis.

• Rajas eesti fennougristikakoolkonna.

• Akadeemik aastast 1954, mitme ülikooli audoktor ning mitme akadeemia välisliige, Tartu aukodanik.

• Kaks last: Marju-Ilona ja Andri.

• Suri 2. veebruaril 1990 ja on maetud Raadi kalmistule Tartus.

----------------------------------------------

Raamat

«Paul Ariste, «Mälestusi», toimetanud Mart Orav, 362 lk.

• Olin kuue- või seitsmeaastane poisike, kui isa ja ema pahandasid omavahel. Isa ütles emale: «Ma poleks sind võtnud, kui...» Ema vaatas minu poole ja ütles isale: «Kuss! Kuss!» Sellega nende pahandus lõppes. Mina taipasin sellest siiski, et olin põhjuseks, miks isa abiellus emaga (lk 8).

• Gustav Suits jättis noorele üliõpilasele saamatu ning kuiva inimese mulje. Sellepärast arvaski üks kaasaegne üliõpilane, et ta on asjata tulnud ülikooli «elutuld» saama. Kui ta oli G. Suitsu peahoone fuajees näinud, oli ta jõudnud otsusele, et Suitsus on alles vaid «ohvrisuitsu» (lk 132).

• 1927. aasta kevadtalvel sain enesele Bergi asemel uue perekonnanime Ariste. /- - -/ Pidasin niisugust nime eriti eestipäraseks. Teadsin, et paljude kohanimede lõpus on -ste. Võtsin ette maakaardi ja hakkasin Saaremaast alates otsima sobivat nime. Leidsin Ariste küla (lk 156).

• Õppisin sageli meie teaduskonna seminariraamatukogus. Seal õppis ka oma eksamiks Erna Potsep. /- - -/ Käisin tal vahel külaski. Ta rääkis, et kardab kasside kräunumist. Ühe teise tudengiga käisin ühel hilisõhtul ta akna taga kräunumas.

/- - -/ Järgmisel aastal sai siis Erna Potsepast Erna Ariste (lk 157).

• Läksime edasi kõnetooli ette. Sellel esines sõjaväelasemundris Venemaa eestlane. /- - -/ «Meil on isegi naised professoriteks. Aga kas teil oli seda?» Seda küsides vaatas kõneleja just Alma Toominga poole. Too ütles kõva häälega: «Mina olen naisprofessor.» – Tema oli Tartu ülikooli esimene naisprofessor (lk 224).

• Järgmisel ööl kutsuti mind juurdlejate ruumi.

/- - -/ Ütlesin, et tahan lugeda läbi süüdistuse, enne kui annan sellele allkirja. Nüüd löödi mulle jalaga selga. Kukkusin kõhuli põrandale. Grammofon pandi mängima lõbusat tantsulugu. Kaks meest võtsid nuudid ja hakkasid taguma (lk 262).

• Tahtsin elust sellepärast lahkuda, et perekond ei kannataks. Oli tavaline selline kord, et kui perekonnapea saadeti vangilaagrisse, siis perekond saadeti asumisele. Mul oli olemas žiletitera. See oli uus ja terav. Otsisin kätte tuiksoone ja surusin žiletitera sellest läbi. Verd purskas kõrgele. Vaatlesin seda ja tahtsin surra (lk 263).

• Tollal polnudki meil teaduslikke seeriaid, kus oleks saanud midagi avaldada. Liiatigi kardeti midagi sellist avaldada, kus öeldi muudki peale Stalini lausete tsiteerimise (lk 346).

"Postimees"