Nuori Karjala liider karjala keelest, kõrgharidusest ja kodanikuaktiivsusest

Teabekeskus FINUGOR esitab noorsoo-organisatsiooni Nuori Karjala juhatuse liikme Natalja Antonova VII karjalaste kongressil peetud ettekande teksti. Kongress toimus karjala Prääsä asulas 7. juunil. Teksti edastas organisatsiooni Nuori Karjala teabekeskus ning see kujutab endast tõlget karjala keele livviko murdest.

*                          *                      *

Kallid sugulased, lugupeetud Karjala Vabariigi VII karjalaste kongressist osavõtjad!

Lubage teid tervitada ühiskondliku organisatsiooni Nuori Karjala nimel niivõrd olulise päeva puhul ja võimaluse puhul osaleda kongressi töös. Tahaks ausat jutuajamist, ilma üksteist solvamata. Meile on äärmiselt tähtis, et öeldut kuuleksid ametnikud, kes juhivad poliitilisi protsesse Karjala Vabariigis, need, kes ei suhtu külmavereliselt piirkonna tulevasse terviklikkusesse. Täna, kui absoluutselt avalikult räägitakse kavatsusest likvideerida Karjala Vabariik, võiks oma piirkondlik identiteet – mitte ainult karjalaste, vaid kõigi vabariigi elanike eneseteadvus olla abiks. Me peame ühinema vabariigi säilitamiseks ja jätma selle järgmisele põlvkonnale.    

Lugupeetud kohal viibijad! Eeldan, et selles ruumis ei leidu inimest, kes ei ütleks: nii kiiresti, kui kaob keel, nii kiiresti kaob ka rahvas ise. Meid paneb muretsema, et me pole siiani osanud leida adekvaatseid mooduseid, kuidas karjala keelt vanemalt põlvkonnalt nooremale edasi anda. Suur osa meist ei tunne keelt, me oleme selle praktiliselt kaotanud. See on selge kui päevavalgus. Varsti võib juhtuda nii, et meie keele nivoole ei jää ei kirevat kukekest ega kanakest kaagutavat. Plaanilised üritused ega grandioossed festivalid kahjuks ei saa mõjutada keelesituatsiooni. Mõnede sõnade ja väljendite teadmine pole veel keele valdamine. See tuleb esmajoones läbi haridussüsteemi. Kultuuriüritused ei suuda asendada haridussüsteemis omandatud teadmisi ja oskusi.

Meie üldiseks kahetsuseks pole me suutnud I karjalaste kongressist alates organiseerida karjalakeelset õpetust just nimelt laste jaoks, mis keele prestiiži tõstaks. Kuigi saadi aru, et sisse viidud etnokultuurilise komponendiga kaugele ei sõida. Saada kasvatus ja haridus emakeeles – see on üks Venemaa Föderatsiooni Konstitutsiooni sätetest. Adekvaatselt üles ehitatud mitmekeelse hariduse süsteem võiks parandada nii karjala kui  vene kui ka teiste keelte oskust, ilma ühtegi neist välja trügimata. Me oleme sellisel arvamusel, et suurt osa eelarveliselt karjala keele ja kultuuri säilitamiseks eraldatud vahenditest tasub kasutada just nende ülesannete täitmiseks, mis toovad endaga kaasa keele edasiandmise noorematele põlvkondadele. Loomulikult on see palju pikaajalisem protsess kui lühiajaliste ürituste läbiviimine. Kuid kui suudame kasvatada üles karjala keelt valdava põlvkonna, pole kultuur mitte mingil juhul sellest lahus, need nähtused on olemuslikult vastastikku seotud.

On teada vahendid, mille abil elustada hääbumisohus keeli. HARIDUS, JUHTIMINE, MASSITEABEVAHENDID, TRADITSIOONI LÄTETELE RAJATUD TÄNAPÄEVANE KULTUUR, KEELEPESAD JA KEELEKÜMBLUS võiksid saada meie orientiirideks. Mõned neist on karjalastel täiesti olemas: näiteks massiteabevahendid ja kultuuriprojektid. Kuid julgelt võib rääkida karjalakeelse hariduse ja valitsemise puudumisest, kui mõned teeviidad ja fassaadide sildid välja arvata. Keelepesade seemned on veel ettekasvatuse järgus, raske on öelda, kas need ka idanema lähevad. 

Meie jaoks oli märkimisväärne kaotus Petroskoi riikliku ülikooli läänemeresoome filoloogia ja kultuuri teaduskonna reorganiseerimine. See toimus küllaltki kiirelt, spontaanselt, ilma rahvusliku avalikkuse arvamust arvestamata. Siin polnud see vajalik. Tasapisi hääbub karjala keele oskusega spetsialistide ettevalmistamine erialal algklasside kasvataja ja õpetaja, alles on jäänud vaid tagasihoidlikud seemnekesed.

Peterburi riikliku ülikooli ja Karjala riikliku pedagoogilise akadeemia ühendamine paljastab valupunkti: kuidas ette võetavate muudatuste kontekstis keeleline sisu üles ehitatakse. Kahtlused on sellised, et käiku lastavates õppeplaanides keeletundide arv tahtmatult väheneb. Millised tulevad meie spetsialistid ja kõige tähtsam – kellele neid vaja on? Kahtlemata on vaja vaadata, kuidas ühenduvad pedagoogilised ja keelelised erialad ühe kõrgkooli raames. Üheaegselt on hädavajalik suurendada keeletundide arvu ka teistel erialadel: ajakirjandusel, infotehnoloogial, turismil.  

Tasub märkida, et viimaste aastate jooksul on mõnevõrra kasvanud täiskasvanud elanikkonna huvi keele õppimise vastu. Kodanikuaktiivsus soojeneb siin ühiskondlike keeleaktivistide ja interneti abil. Võib öelda, et sellel ja eelmisel aastal tekkis keelekursuste buum – praegu töötavad need Petroskois, Kontupohjas, Segežas, Kostomukšas, Voknavolokis, Olontses, Kotkozeros, Tuksas, Vidlitses, Prääsäs, Essoilis, Säpsäs – sajad inimesed on hakanud keelt õppima. Suure rõõmuga osaleb noorsugu.

Karjala keel – see on juba taassündinud ja arenenud keel. Uskuge mind, sellest, et sel pole ühtset kirjapilti, pole häda. See on suurel määral tehniline, mehaaniline töö, aga mitte sisuline. Keele standardiseerimine – see pole üldse see, mille poole peame praegu püüdlema. Hoopis teine asi on see, et karjala keele kasutusvaldkond on väga piiratud, seda tuleb laiendada. „Mitte kogu valgus pole aknas,” laulab meie kaasmaalane rokkar Santtu Karhu. Internet avas meile uue piirideta keelemaailma, mille virtuaalsus asendub paljude jaoks reaalsusega, kui asi puudutab karjala keele kasutamist. Me võime vabalt suhelda, vahetada uudiseid välismaaga, kuulata keelt ja seda taasesitada. Sellel, kel pole võimalik rääkida keelt reaalses elus, on võimalus sukelduda karjala keele maailma interneti abil. Soome saami unicode on paljudel meist aktiveeritud. Niivõrd meeldiv on näha ülemaailmses võrgus koduseid tähti „č”, „š”, „dž”. Praeguseks on internetis kogunenud suur hulk karjalakeelset materjali, kuid see on postitatud eraldi, paljuski isetegevuslikul tasandil, ühesõnaga – sotsiaalsete võrgustike kaudu. On katseid teha oma karjalakeelset vikipeediat, majutada sõnastikke ja õppematerjale. Suurepärane, et internetis on meie trüki- ja elektrooniliste massiteabevahendite kodulehed. Kuid kõige selle juurde oleks hea professionaalne aluspõhi, näiteks luua üldine karjalakeelne baas viidetega olemas olevatele ressurssidele.

Eraldi tahaks tänada meie soome suguvendi, kellega suhtlemist õnneks tänu internetile ei piira miski. Hinnalised kingitused on meie jaoks internetti paigutatud teaduslike uuringute instituudi kuueköiteline „Karjala keele sõnastik”, Soome Kirjanduse Seltsile kuuluv mitmeköiteline „Soome rahva vanad runod”, aga samuti Soomes tegutsevate karjala seltside trüki- ja elektroonilised väljaanded.

Lugupeetud delegaadid! Nuori Karjala astub ikkagi üles selle eest, et resolutsioonis säiliks punkt perspektiivi kohta anda karjala keelele riigikeele staatus. Me mõistame hästi, et meie sajandil on see vaevalt küll võimalik, selleks on olemas reaalsed põhjused. Kuid palume teil aru saada, et rahvakongressi resolutsioon – see on eelkõige ajalooline dokument, milles on hädavajalik määratleda poliitiline suund raskustele vaatamata. Me ei taha üldse, et sajandi pärast meie järeltulijad kinnitaksid, et karjalased ise karjalaste VII kongressil 2013. aastal loobusid oma palju aastaid väldanud püüdlustest anda keelele riiklik staatus. See on auküsimus.

Viimane, millest tahaks täna kõnelda. Lugupeetud kolleegid! Meil, Karjala läänemeresoome rahvaste ühiskondlikel ühendustel on ettepanek luua kirjastuse „Perioodika“ baasil, mis avaldab trükitoodangut rahvuskeeltes ja asub Petroskois Titovi tänaval, KEELERESSURSSIDE KESKUS, mis võiks tegutseda, ühendades kirjastusliku, valgustusliku ja ühiskondliku töö, ja pingutada kõigi kolme keele – karjala, vepsa ja soome – moderniseerimise ning edenemise heaks. Koos asjast huvitatud pooltega on välja töötatud asutuse kontseptsioon, esitatud argumendid Karjala Vabariigi valitsusele, teatatud palvest säilitada seda ruumi meie rahvusliku sisu arenguks. Mõneks ajaks õnnestus meil peatada administratiivne plaan, millest tõenäoliselt eelmisel ja sel aastal kuulnud olete. Meie selliste ühiskondlike ühenduste nagu Nuori Karjala ja Karjalan Rahvahan Liitto olukord seoses tegevuseks sobivate ruumidega on küllaltki keeruline. Häbi rääkida sellistest asjadest 21. sajandil, karjala keele aastal, kuid on vaja tunnistada, et me töötame väga tagasihoidlikes tingimustes, praktiliselt istume oma kimpsude-kompsude otsas. Palun kongressi delegaate toetada resolutsioonis ideed oma keelekeskusest ja tema katuse all leiduvast kohast karjalaste ühiskondlike organisatsioonide jaoks.  

Tänan tähelepanu eest! Tervisi kõigile!