Jaak Prozes: Karjalane, lind või siga?

Jaak Prozes

Kes-Kus

Karjalane pole lind ega siga, teda on austada vaja – nii kõlas ühe vihase delegaadi sõnum Karjalas Prääsal, kus toimus VII Karjala rahva kongress. Kongressil tehti kokkuvõtteid nelja aasta jooksul tehtud tööst, peeti arvukalt ettekandeid ning võeti vastu resolutsioon, mis kirjeldab karjalaste praegust olukorda ja muresid, esitab nõudmisi ja palveid olukorra parandamiseks. Uueks esimeheks valiti kogenud rahvuspoliitik Tatjana Klejerova. Valimise ajal oli ta Venemaa presidendi usaldusisikuks Karjala Vabariigis.

Karjalased, kiireimini lahkuv soome-ugri rahvas

Kongressi toimumispaik Prääsa oli ehk mõneti ootamatu, sest tavaliselt kipuvad soome-ugri rahvaste kongressid toimuma ikkagi pealinnades. Karjalas aga korraldataksegi kongresse rahvusrajoonide keskustes. Prääsa on üks kolmest Karjala rahvusrajooni keskusest, mille elanikkonnast on karjalasi 37%. Kokku on rajoonis ligi 15 000 elanikku. Nende arv väheneb kiiresti, nii nagu kogu Karjala Vabariigi elanikkond. Karjalased on vepslaste kõrval pea kõige kiiremini lahkuv soome-ugri rahvas: karjala keeli rääkivate inimeste arv vähenes aastatel 2002–2010 üle 50%. 2010. aasta rahvaloenduse järgi elas Venemaal vaid 60 815 karjalast, kellest 45 570 elas Karjala Vabariigis. Tõsi, karjalasi elab ka Soomes, kus olla väidetavalt umbes 5000 karjala keelte rääkijat.

Kongressile oli valitud 89 delegaati, neist kohale tuli 87. Delegaadid olid valitud kvootide alusel, sõltuvalt karjalaste arvust. Lisaks Karjala Vabariigist valitud delegaatidele olid kohal ka Tveri oblasti, Peterburi ja esmakordselt ka Soome esindajad. Lisaks osales mitmeid kõrgeid külalisi, nagu näiteks Karjala Vabariigi juht Aleksandr Hudilainen ning kultuuri- ja rahvastikuministrid. Tervitusi tõid ka koostööpartnerid, sõbrad Soomest ja Eestist. Koos ajakirjanike ja teiste külalistega oli osalejaid umbes 200.

Ent Eestist pärit delegaadid algatuseks hoopis arreteeriti, tuues ettekäändeks vajadust „kontrollida dokumente“. Mis sellest sai, räägitakse lähemalt allpool.

Eesti püüab Venemaa maavarasid?

Juba kümmekond aastat tagasi panin tähele, et kui 1990-ndate alguses toimunud soome-ugri rahvaste rahvuskongressidel olid eestlased, soomlased ja ungarlased eriti teretulnud ning neile anti alati sõna ja paluti aupresiidiumisse, siis hilisemad soome-ugri rahvuskongressid on muutunud või muudetud Venemaa siseasjaks, kuhu meil pole asja.

Eesti, Soome ja Ungari tähelepanu tundub Venemaad ärritavat ja tõesti ei tea, mis tonti nad selles soome-ugri küsimuses näevad. Viimasel aastal on nad hinge sisse puhunud Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsioonile, loodud on Venemaa soome-ugri noorte assotsiatsioon. Kõik kuidagi sellise eesmärgiga, et nad kirjeldaksid objektiivselt soome-ugri rahvaste olukorda ja väljendaks nende rahvaste tegelikku tahet. Et tegelikult on ju kõik Venemaa soome-ugri rahvastel hästi ja kui ei olegi, siis töötatakse selle nimel, et oleks. Aga vaat need soome-ugri aktivistid seal Eestis, Soomes ja Ungaris, nemad millegipärast ei saa aru Venemaa soome-ugri rahvaste heast olukorrast, rikuvad Venemaa mainet rahvusvahelisel areenil ja lihtsalt sekkuvad meie riigi siseasjadesse. Sellepärast näiteks eraldati tänavu septembris raha soome-ugri rahvastele ekstremismi, natsionalismi ja separatismi ilmingute vastu võitlemiseks.

Aeg-ajalt tundub, et 1930. aastatest pärit ja NKVD poolt sepitsetud vandenõuteooria Venemaast eraldunud soome-ugri vabariikide konföderatsioonist elab kuskil Kremli või Ljubljanka nurkades siiani edasi. Või teooria, et USA kaasabil tegutsevad Eesti, Soome ja Ungari püüavad saada Venemaa maavarad oma kontrolli alla. Sellepärast püüavad nad ärgitada põlisrahvaid, võitlemaks oma õiguste, sealhulgas maavarade kasutamise õiguse ja sealt saadava tulu kasutamise eest. Viimase teooria kohta on internetiski rohkesti materjali.

Karjala valusad küsimused

Kongressil, mis toimus ühel päeval, erilisi debatte ei toimunudki. Sõna said kõik soovijad, tervitajadki. Sõnavõttudest ja jutuajamistest joonistus välja mitu teemaringi, mida lugejaga jagakski. Keeleküsimust tuleks lugeda neist tähtsaimaks. Resolutsiooni läks punkt, et karjala keel peaks saama riigikeele staatuse. Praegu on Karjala Vabariik ainus soome-ugri vabariik, kus n-ö riiklust kandva rahva keelel ei ole riigikeele staatust. Osa karjala aktiviste aga leidis, et seda nõuet pole mõtet püstitada, sest see pole reaalne. Karjalasi on vaid 7,4% Karjala Vabariigi elanike arvust ja lisaks on Venemaal vastu võetud seadus, et riigikeele staatusega rahvuskeeled peavad olema kirillitsas. Veelgi lisas vaidlusele hoogu asjaolu, et karjala keeli on kolm: viena-, aunuse- ja lüüdikarjala. Ühtne kirjakeel aga on ikkagi veel välja kujunemata. Samuti konstateeritakse resolutsioonis, et vaid 36,8% karjalasi peab rahvuskeelt emakeeleks ning Petrozavodski ülikooli juures on likvideeritud läänemeresoome keelte kateeder. Keeleküsimuses nõuti, et karjala keeli valdavad kultuuritöötajad ja ajakirjanikud saaksid lisatasu. Vabariigi juhtkonnal aga paluti mitte sulgeda rahvusrajoonides asuvaid koole ja välja töötada keeleõpetusprogramme.

Teiseks arutati maa ja maavarade küsimust. Mitme delegaadi suust kõlas nördinud arvamus, et miks karjalasi ei austata, miks karjalased ei saa olla peremehed omal maal ja osta maad, kus tahavad, vaid peavad leppima maatükikestega külade lõpus ning mahajäetud kohtades. Peterburist ja Moskvast tulevad ärimehed aga saavad maad järvede ääres maalilistes kohtades. Karjala Vabariigi juhilt nõuti resolutsioonis, et karjalased saaksid maad soodsamatel alustel. Maavarade suhtes aga tekitas rahulolematust asjaolu, et Karjala Vabariigis töötavad ettevõtted maksavad makse Venemaa piirkondadesse, kus nad on registreeritud. Eelkõige oldi pahased, et Kostomukša (Kostamuse) rauamaagi tehas, mis töötleb 26% kogu Venemaa rauamaagist, maksab mitu miljardit rubla tulumaksu Vologda oblastile. Asjakohane rahulolematus fikseeriti ka resolutsioonis.

Kolmandaks räägiti kaadripoliitikast ning sellest tulenevast asjaolust, et karjalased pole piisavalt esindatud Karjala Vabariigi võimuorganites. Lõpuks reageeris sellele küsimusele soome keelt emakeelena valdav vabariigi juht Hudilainen, öeldes, et see ei vasta tõele. Vabariigi kultuuriminister on karjalane ja 50-st Karjala vabariigi rahvasaadikust koguni 8 ehk 16% on karjalased! Rahvus aga ei olevat ministrite määramisel peamine. Hiljem kostis saalist siiski, et kaheksast rahvasaadikust valdab karjala keelt vaid üks.

Kas Karjala Vabariik ja rahvus jäävad püsima?

Mitu delegaati väljendasid hirmu ja muret, et tulevikus Karjalat enam pole, et juba olevat olemas kavad, mille järgi Karjala jagatakse Leningradi, Vologda ja Arhangelski oblastite vahel. See olevat aga hukatuslik, sest karjalastel on väga tugev territoriaalne identiteet. Samuti tunti muret assimileerumise ja venestumise pärast, mis oma salakavalal moel on jõudnud juba niikaugele, et osa karjalasi peab venestumist täiesti normaalseks protsessiks.

Rahvusvahelise koostöö ja rahvusvaheliste kontaktide osas kiideti soomlasi, kes karjalasi igati toetavad. Viimase paari aasta jooksul Karjalast – nagu ka Komist – tulev teave näitab, et seal ollakse huvitatud rahvusprobleemide ja -poliitika jõudmisest rahvusvahelisele tasandile. Resolutsioonis pöördutakse Venemaa presidendi poole, et Venemaa kirjutaks alla ja liituks UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni lepinguga, mis võeti vastu juba 2003. aastal. Venemaa valitsuselt aga nõuti Euroopa vähemusrahvuste ja regionaalsete keelte harta ratifitseerimist.

Kongressi üldmulje oli hea, suhteliselt vähe oli ettekandeid, mis kirjeldasid tehtut ja rääkisid töövõitudest. Ka Hudilainen ja Putin kiita ei saanud. Vaid üks karjalaste liidreid, organisatsiooni „Karjala kongress“ esimees Anatoli Grigorjev, kiitis Venemaa presidenti, et see Karjala juhiks ingerisoomlase määras. Probleemidest räägiti avameelselt, paiguti üsna temperamentselt. Valdavalt väljendasid delegaadid end erinevates karjala keeltes, soome ja vene keel kõlasid umbes pooleks. Tõlge oli aga kindlustatud vaid vene keelde.

Kongressi lõpetas pidulik vastuvõtt, millele järgnes Karjalasse külla sõitnud soome-ugri rahvaste folklooriansamblite kontsert. Järgmine päev toimusid Karjala Vabariigi 93. aastapäevale pühendatud üritused. Hea oli, et korraldajad pidasid vajalikuks kutsuda ka marisid, udmurte ja mordvalasi sünnipäeva tähistama. Kahjuks aga toimusid sünnipäevaüritused juba vene keeles – nii nagu kogu elu Karjala Vabariigis. Vaid kord õnnestus kuulda karjala keelt, mida rääkisid kaks vanemat naist. Karjala keel pidigi olema rohkem naiste keel. Linnatänavatel aga karjala keelt ei kuule. Ilmselt pole selle keele nagu ka teiste soome-ugri keelte rääkimine väga tervitatav. Venelastel on kombeks arvata, et kui inimesed räägivad omavahel emakeeles, millest venelane aru ei saa, siis nad räägivad kindlasti venelastest ja loomulikult mitte midagi head.

Nagu ikka, on mul kombeks uurida võimalusi rahvuskeelse ajakirjanduse ja kirjanduse ostmiseks. Vaksali juures asuvas raamatupoes on karjala- ja soomekeelseid raamatuid küll müügil, aga ajalehekioskite töötajad olid tõeliselt üllatunud, kui soovisin osta karjalakeelset ajalehte. Tuli välja, et kui üldse karjala ajalehte tellitakse, siis vaid üks eksemplar, ja alati ei müüda sedagi ära. Tõsi, enamik ajalehekioskeid neid ei telligi.

Selline on karjalaste elu Karjala Vabariigis, mis valmistub 2020. aastal tähistama oma 100. sünnipäeva.

Kas aga sünnipäev tuleb?

Praegu on Karjala Vabariik ainus soome-ugri vabariik, kus n-ö riiklust kandva rahva keelel ei ole riigikeele staatust.

Kinnimaja kohtumine

Päev enne kongressi toimunud jutuajamistest ühega peakorraldajatest saime aru soovist, et me jumalapärast ei ütleks tribüünilt midagi sobimatut, pärast tulevat jamasid palju.

Ilmselt vältimaks meie mine-tea-milliseid tervitusi, peeti Eesti delegatsioon kinni ja viidi miilitsasse.

Mingeid põhjusi arreteerimiseks ei toodud, öeldi vaid, et „dokumentide kontroll“.

Ja kui ei oleks olnud Ivan Kirillovit, julget meest, kes tõusis kongressi avamisel püsti ja nõudis Karjala Vabariigi juhilt viivitamatut eesti külaliste vabastamist, oleksime saanud oma passid kätte kongressi lõppedes, millele oleks järgnenud sõnad: „Vabandust, vabandust, et nii juhtus, aga me pidime, pidime kontrollima, seadused, ja saate ju isegi aru…“ Nüüd aga möödus 45 minutit ja olimegi vabad, vabandused rajooni juhilt Konstantin Gussevilt saime kätte pealekauba.

Siiski läks kogu kinnipidamine suure kella külge ja muutus rahvusvaheliseks, sest muretsev kõne meie peakonsulilt Peterburis, Tiina Maibergilt tuli kiiresti. Pea kohe võttis juhtunust kinni meie massimeedia. Sellist tähelepanu ei osanud oodatagi.

Kõige selle kõrval mõjus päev hiljem Karjala Vabariigi siseministeeriumi avaldus, et meid polevat kinni peetudki, äärmiselt küüniliselt. Ma ei tea, mis tundega rajooni juht Gussev seda avaldust luges. Hiljem pidulikul banketil temaga juttu puhudes ütles ta kuidagi resigneerunult: „Püüdsime koos korraldajatega ette näha kõike, et kongress sujuks hästi. Aga ikka see juhtus, ei tea kas politseiametnik ei saanud öösel oma naise käest k…. või mis. Idioodid!“

Tegelikult aga on olukord Karjalas selline, et siseministeerium, nagu ka paljud teised ministeeriumid, ei allu kohalikule võimule. Seega, rajoonijuht ei saanudki midagi teada. Lisaks siis veel teadmine, et ta vabastas kedagi, kes kinni polnudki. Ilmselt on see mingi paha vaimuhaiguse erilisem vorm!